Vahel on nii, et probleem on, aga lahendust ei paista kusagilt. Biojäätmete kogumisega on me riigis veel küll erinevaid probleeme, aga selge on see, et kogutud jäätmed on võimalik ringlusesse võtta need biokütuseks muutes.
Kõik on kuulnud, et toitu jääb üle. Õige on ka see jutt, et kõige targem on toidu äraviskamist vältida, annetada Toidupangale või jagada toimetulekuraskustega peredele. Aga endiselt tekib kolmveerand toidujäätmetest Eestimaa kodudes ja veerand väljapool neid. Tegu on ennekõike riknenud köögi- ja puuviljade, kuivainete ning riknenud valmistoiduga. Ligi pooled inimesed viskavad oma supijäägid olmejäätmete konteinerisse, 20 protsenti komposteerib ise ja 30 protsenti sordib biolagunevad jäätmed eraldi konteinerisse, mille viib ära jäätmekäitlusfirma.
Olmejäätmete konteinerisse valatud supigi viib jäätmefirma muidugi kinnistult ära, aga keegi ei saa sellisest segust enam sortimisväärset olmeprügi ega biojäätmeid – need jäätmed lõpetavad oma teekonna Iru elektrijaamas. Lisaks väheneb põletusse minevate jäätmete kütteväärtus. Värskeima SEI (Stockholm Environment Institute) Tallinna poolt Põhja-Eesti erinevates linnades tehtud segaolmejäätmete sortimisuuringu kohaselt moodustab pool olmejäätmete massist biolagunev jääde. Riigi jäätmepoliitika peab viima selleni, et sorditud biojäätmete osakaal kasvab võrreldes praegusega. Edasi on kaks võimalikku teed: suures mahus kompostimine värskes õhus, kus küll kõik, mis gaasiline, välisõhku lendub, ning biogaasi tootmine. See esimene variant paneb idatuulte korral Maardu rahva nina kirtsutama.
Keskkonnnatehnoloogia- ja keemiavõõrale inimesele võib biogaasi tootmine olla salapärane ning ulmeline protsess. Tõde on, et midagi müstilist selles pole. Eestis on neid käitisi juba paarikümne kandis. Anaeroobse kääritamisprotsessi põhiolemus on ilmselt koolilaste õppekavas.
Me tahame riknenud pitsa ja banaanid kääritada biometaaniks.
Kääriti (reaktor) on biogaasi tootmise kõige olulisem komponent, biogaasijaama süda. Võib-olla tekitab hirmu sõna reaktor, aga tegu pole tuumareaktoriga. Reaktor on lihtsalt seade või aparaat, milles toimub mingi aine saamiseks vajalik keemiline reaktsioon. Me tahame riknenud pitsa ja banaanid kääritada biometaaniks. Ka samagonniajamiseks vajalikku kääritõrt koos aurutusnõuga võib reaktoriks kutsuda. Samagonniajamisel on lihtsalt oluline roll tärklisel, et soovitud toode – alkohol saada.
Kääritis sisendtooraineid soojendatakse ja toimub kääritusprotsess. Selle protsessi kaks lõpp-produkti on biogaas ja kääritatud digestaat. Protsessis toodetakse orgaanilisest ainest hapnikuvaeses keskkonnas biogaasi, mis koosneb peamiselt metaanist ja süsihappegaasist. See gaas suunatakse enamasti biogaasireaktori päises olevasse gaasihoidlasse ning sealt koostootmisjaama või puhastusseadmesse, kus biogaasis olev energia muundatakse soojuseks ja elektriks või toodetakse biogaasist mootorikütust.
Biogaasireaktorist tulev materjal suunatakse kääritusjäägi hoidlatesse ja kasutatakse põldude väetiseks. See protsess hoiab ära metaani kui ühe kahjulikuma kasvuhoonegaasi sattumise atmosfääri, selle kontrollitud põletamisel lendub atmosfääri tekkinud CO2, millel on 21 korda väiksem globaalse soojenemise potentsiaal kui metaanil. Kääritusjäägis on seevastu vähenenud ebameeldivate lõhnade kontsentratsioon. Kusjuures tekkinud orgaanilises väetises on suurem osa toitaineid mineraliseeritud kujul ja taimedele kergemini kättesaadavad.
Rohegaas Maardust
Sellisel protsessil toimiva biometaani tootmise soovib EKT Ecobio Maardus peagi käivitada. Vastav keskkonnaluba on ettevõttele väljastatud. Kuna anaeroobne kääritamine ja seeläbi biogaasi tootmine on tuntud protsess, siis siit tuleb ka otsida põhjuseid, miks biogaasitehase puhul piirduvad keskkonnaametnikud keskkonnamõjude eelhinnanguga ega eelda ajamahukat ja uut teadmist mitteandvat keskkonnamõjude hindamist. Keskkonnamõjude hindamine tuleb läbi viia, kui eeldada on olulist keskkonnamõju.
Loogiline on, et kaasaegsetel seadmetel ja rajatistel olulist keskkonnamõju ei ole. Nii ongi Keskkonnaamet leidnud keskkonnamõjude hindamise vajalikkuse eelhinnangut koostades, et ei ettevõtte territooriumil ega mõjualal pole puutumust Natura 2000 võrgustiku aladega. Ettevõtte tegevusega ei kaasne olulist mõju ümbruskonnale müra ega vibratsiooni osas ja sellega ei kaasne mõju põhja- ega pinnaveele. Ettevõtte tegevusega ei ületata keskkonnaministri kehtestatud õhukvaliteedi piirväärtuseid ühegi saasteaine osas. Keskkonnaameti hinnangul ei kaasne tehase toimimisega olulist mõju inimese tervisele, heaolule ega varale. Loomulikult ei ole ettevõtte tegevuse mõju piiriülene.
Seega on Keskkonnaamet oma kaalutlusotsust tehes jõudnud mõistetavale järeldusele, et selle asemel, et kulutada enam kui aasta keskkonnamõju hindamisele, on otstarbekas asuda tehase rajamisele, et biojäätmed jõuaks mõistlikuima käitlusviisini, milleks on biogaasi tootmine. Nii ongi EKT Ecobio osaühingule väljastatud tähtajatu keskkonnaluba KL-511859 Maardus aadressil Vana-Narva mnt 26.
Keskkonnamõjude eelhinnanguga piirdumine ei tähenda, et keskkonnaloas poleks Keskkonnaamet sätestanud suurt hulka tingimusi ja piiranguid, millest ettevõttel tuleb kinni pidada. Kõigepealt on limiteeritud aastas käideldavate biojäätmete hulk. Kuigi käidelda võib nii köögi- ja sööklajäätmeid kui ka aia- ja haljastusjäätmeid, siis ei tohi neid summaarselt olla rohkem kui 20 000 tonni. Kogu käitlus toimub suletud vastuvõtuhoones, milles on alarõhk. Biolagunevaid jäätmeid tohib ladustada vaid ööpäev ja siis on kaks teed: kas kääritisse või tuleb kauem seisnud jäätmed üle anda mõnele jäätmekäitlejale, kes need komposteeriks. Meie huvi on need tähtaegselt gaasiks käidelda. Tehnoloogiliselt on süsteem lahendatud nii, et varem saabunud jäätmed jõuavad enne kääritisse. Tore oleks, kui kokkuveetavad jäätmed kujutaks endast suurt hulka n-ö puhtaid jäätmeid, riknenud seljankapõhja või mannaputru, aga nii see ei ole. Kõigepealt tuleb eemalda võõrised: kilekotid, metall, oksad, mis paratamatult biojäätmetega kaasneb. Ka neid eraldatud võõriseid tuleb hoida veekindlas konteineris samas alarõhuga vastuvõtuhoones, kuni nad teistele jäätmekäitlejatele üle antakse.
Biogaasi tootmise käigus tekivad vedel ja tahke kääritusjääk, mille hoidmisele ja käitlemisele on juba aastast 2016 olemas keskkonnaministri kehtestatud nõuded. Kui kääritusjääk ei vasta nõuetele, siis tuleb seegi üle anda vastavat luba omavale isikule. Sõltuvalt sellest, kui suureks biojäätmete tegelikud kogused ulatuvad, võib aastas arvestada kuni 15 000 tonni vedela kääritusjäägi ja 5000 tonni tahke kääritusjäägi tekkega. Vedel kääritusjääk on võimalik sertifitseerida vedelväetiseks. Me saame sellega alustada kohe pärast tootmise alustamist. Eestis tegutseb SA Taaskasutatavate Materjalide Sertifitseerimiskeskus, kes saab kääritusjäägi selle nõuetele vastavuse korral sertifitseerida, et anda tarbijale kindlus toote ohutuse osas. Kääritusjäägi sertifitseerimine on meie jaoks oluline, sest alles pärast sertifitseeritud kääritusjäägi teket saame me rääkida biojäätmete ringlussevõtust.
Mure õhukvaliteedi pärast mõistetav
Eks inimeste mured ole ikka seotud välisõhu kvaliteediga. Ettevõte ei vaja eraldi õhusaaste luba, kuna õhku paisatavad heitkogused ei ületa ühegi saasteaine osas luba vajavat künniskogust. Kuna Eestis just oma näitejate osas sarnast ettevõtet veel pole, siis analoog, mille tegelikke andmeid on kasutatud, on Kesk-Soomes asuvast Mustankorkea Oy biogaasitehasest. See tehas kasutab samalaadset tehnoloogiat ja jäätmekogused on võrreldavad. Kui meil Maardu linna inimesed kõhklevad ja kahtlevad, samuti kohalik omavalitsus, siis Soome juhtumi puhul jäätmekäitlusettevõte kuulubki omavalitsustele endile.
Keskkonnamet on meile ette kirjutanud, et biogaasitehasest läbi filtrite väljuv õhk tuleb suunata põletusseadmesse, nagu see toimub ka Iru elektrijaamas. Pool aastat pärast käivitamist tuleb teha kontrollmõõtmisi tootmishoone ventilatsiooniavast. Mõõdetakse summaarsete lenduvate ühendite, ammoniaagi, divesiniksulfiidi ja metüülmerkaptaani kontsentratsiooni ja gaaside mahtkiirust. Kui ammoniaagiga on inimesed tuttavad, siis tegelikult oleme me igapäevaelus kokku puutunud metüülmerkaptaaniga. Me lihtsalt ei tea seda. See on siis, kui kellegi suust tuleb halba hingeõhku. Kirjeldatud on seda kui väljaheite, mädakapsa või põlenud kummi lõhna, mis on haistmismeelega tajutav ka üliväikeses kontsentratsioonis. Ka lõhnaainete heitkoguseid tuleb mõõta tehase täiskoormusel töötamisel poole aasta vältel veendumaks, et kõik puhastusseadmed toimivad planeeritult ja nõuetekohaselt.
Hinnatud on Vana-Narva 26 piirkonnas paiknevate heiteallikate koosmõju hajumispiirkonda jäävate ettevõtete puhul ja pole põhjust eeldada, et biogaasitehas tekitaks täiendavaid probleeme. Tekkiv biogaas suunatakse puhastisse ja sealt edasi gaasivõrku, kus ta muutub meie jaoks müüdavaks kaubaks. Gaas ringleb puhastis, kuni ta on „võrguküps“.
Keskkonnaloa menetlemise käigus on tõstatatud rida küsimusi. Mis siis, kui miskit ei toimi ja ettevõte vassib andmete esitamisega? Kumbki pole ju meie huvides. Meie huviks on toota gaasi, mida on võimalik turustada, ja sama on kääritusjäägiga. Kui tsüklis on mingi tõrge, siis on meie huvi see probleem lahendada nii kiiresti kui võimalik. Ettevõte peab esitama ka finantsgarantii, et ei tekiks sama olukorda kui veel hiljaaegu Raadil vanade rehvihunnikutega. Finantsgarantii peab tagama, et ka kõige õnnetuma äristsenaariumi puhul jäätmed käitlemata ei jää. Meie huvides on sellise olukorrani mitte jõuda.
Muretsetud on ka toorme kättesaadavuse üle. Paraku pole toormest puudust. Kõigile neile, kes arvavad, et me plaanime midagi ohtlikku, on meil teatada, et Päästeamet on meie ehitusprojekti kooskõlastanud. Seega teoksil on jumalale meelepärane tegu, keskkonnale ka. Niisiis tuleks see ellu viia – mida varem, seda parem. Puudu ongi veel ainult kohaliku omavalitsuse väljastatav ehitusluba.